Mõelda vaid! Ehk mõne sõnaga juudi mõtteloost. Ehk kesksuvine isutekitaja sügiseks.
Mõtlemisest kirjutada võib näida üsna mõtlematuna. Sest „mõtelda on mõnus, kirjutada raskem“. Paistab ehk kummalisena rääkida mõtlemise ja mõtlema õppimise vajadusest, kui mõtlemisvõime ja mõttetegevus on niikuinii meie igapäeva lahutamatuks osaks. Mõtted muudkui keerlevad, välgatavad, tulvavad ja tulevad. Käivad peast läbi ja mõned ei mahu pähe ning mõnd ei saa peast visata. Mõtteisse saab vajuda, neid saab lugeda, väljendada ning vahetada, omi mõtteid teisele pähegi panna ning nendega mängida. Mõtted võivad olla nii- ja naasugused – hiilgavad, huvitavad ja patused. Olendeil ja nähtusil võib mõte olla. Mõte võib olla näiteks põhi-, taga-, kinnis-, sala-, sund-, uit-, mure-, äkkmõte. Mõtted on töö ja looming, millel on viljad ja tulemused. Tegevusi võib teha mingi mõttega või mingis mõttes – mõtteid võib teha teoks. Mõtetel on mustrid ja mallid, kojad ja talgud, loidus ja lageduski. On mõtteviisid, -mustrid ja -maailmad. Ning on kõige selle lugu – mõttelugu.
Mõttemaailmad ja nende lood on ajas ja ruumis muutuvad ja varieeruvad. Nende piiride tajumine ning seejärel ületamine ja segamine võiks kuuluda igasuguse mõttetegevuse juurde. Olen küll kasvanud eestikeelses mõtteruumis, kuid sattumuse teel või muil põhjusil tegelenud suure osa oma akadeemilise teekonna vältel hoopis juudi mõttelooga, püüdes mõista ja avada selle erinevaid tahke nii läbi heebrea keele kui ka juudi religiooni ajaloo, mis on omavahel tihedalt läbi põimunud.
Heebrea mõtlemine, nii nagu seda peegeldab heebrea keel, on omaette arutelu teema, mille juurde saab tagasi tulla ehk kunagi edaspidi. Isutekitaja ja maitseproovina võib siinkohal lihtsalt mainida, et heebreakeelne sõnajuur ḥšb, mida me tõlgime kui ’mõtlema’, tähendab pigem ’millekski pidama, arvama; lugu pidama; arvestama, kaaluma’ ning sellest on tuletatud nimisõnad „oluline“, „arvuti“, „arve“, „mõte“. Heebrea Piiblis palju sagedasem väljend mõtlemise kohta on „oma südames ütlema“. Südamel on heebrea mõtlemises oluline intellektuaalne-vaimne tähendus. Õpetussõnade raamat 2:10 ütleb heebrea keeles: „Sest siis tuleb tarkus su südamesse“. Kreekakeelse Septuaginta autorid on selle edasi andnud sõnadega: „Sest siis tuleb tarkus su arusaamisesse / mõistmisesse (kr dianoian)“.
Kui tulla aistingulise ja funktsionaalse heebrea mõtlemise juurest laiemalt sellest mõjutatud juudi mõtlemise juurde, näib, et judaism on just nagu mõte, mida ei ole võimalik lõpuni mõelda. Näiteks toon juudi religiooniseaduse ehk halahá – see järgib väga lihtsat põhimõtet: kui [midagi], siis [midagi] (nt kui on sabat, siis ei tohi teatud tegevust teha). Aga sellesse valemisse saab alati lisada klausli „välja arvatud juhul kui“ (kui on sabat, siis ei tohi teatud tegevust teha, välja arvatud juhul, kui seda on vaja kellegi elu päästmiseks). Ja nii ad infinitum.
Judaismi seostatakse üsna sageli võime ja tavaga kriitiliselt mõelda. Ja ka judaismiga tegelemine ei luba mõttelaiskust. Selle eest hoolitseb ainese paradoksaalne või ka ambivalentne loomus, mis algab tekstiliste, semantiliste ja lingivistiliste küsimustega (kuidas me võime olla kindlad, mida üks või teine autor mõtles) ja jõuab välja kõige olemasoleva (eba)kindluse juurde: judaismi jumala loodud maailm ei ole absoluutne, vaid pigem sidestuv. Tõsikindlat peaaegu et pole. On põhimõtted, mis aga ei sedasta dogmasid ega lõplikkust.
Kui küsida juudi religioosse mõtlemise eripärade üle, siis kehtib siin paljuski see, mida Elad Lapidot on öelnud juudi teadmise spetsiifilisuse kohta. Tema sõnul kehastab intellektuaalne traditsioon, millele teadus viitab kui judaismile, mitte ainult teadmise objekti või teadmise korpust, vaid teadmise vormi – seda, „kuidas juudid teavad“. Lapidoti arvates on teadmise spetsiifiliselt juutlikuks vormiks Toora – fundamentaalne kontseptsioon, mille kaudu juudi intellektuaalne traditsioon, vähemalt oma rabiinlikust alguspunktist alates, on defineerinud teadmise vormi, epistemoloogiat, mis seda defineerib. (Vaata lähemalt: Elad Lapidot, „Kuidas juudid teavad?“ – Kirik & Teoloogia 13.01.2017)
Toora olemusest johtub, et judaism on korraga ääretult praktiline, tegudele, toimimisviisile suunatud ja samas äärmiselt intellektuaalne, õppimisele ja teadmistele suunatud ning küsiv. Judaism balansseerib pidevalt tegude ja nende mõtte või tähenduse ehk nende mõtte mõistmise või õppimise vahel. Juudi traditsioon rõhutab õppimise vajadust ja ometi ütleb Toora: na’ase venišma, „me teeme ja kuulame“ (Ex 24:7).
Samas kätkeb see kahetisus ka suurt vabadust ja vastutust. Ilmutatud on see, mida tuleb teha, kuid sealjuures puuduvad õpetuslikud dogmad selles osas, mida uskuda või miks üht või teist asja teha. Erinevalt mõningatest rangematest islami mõttevooludest ei leia judaism, et tõlgendamise väravad oleksid kinni. Vastupidi: judaismi ajalugu on paljuski just tõlgendamise ja ideede lugu. (Siinkohal tasub kasvõi lugeda Gershom Scholemi hiljuti ilmunud valitud palade hulgast artiklit „Ilmutus ja traditsioon religioossete kategooriatena judaismis“ – Scholem, „Alkeemiast pühakirjani“, 2018; huvi võib pakkuda ka Amos Ozi ja tema tütre Fania Oz-Salzbergeri raamat Jews and Words [Yale University Press, 2014].) Kuulsaimad rabid juudi mõtteloos on küll olnud vagad juudid, kuid eelkõige mõtlejad – me tunneme neid nende kirjutiste ja mitte tegude järgi.
Pidev küsimine ja teadmisjanu iseloomustab ka juudi maailma sekulaarset poolt. Iisraeli õpetajaskond ning haridusministeeriumi ametnikud jälgivad hoolega PISA uuringute tulemusi, üritades lahti muukida selle esirinnas olevate riikide haridussüsteemi saladusi – sel aastal käidi avastamas Eesti haridusmaastikku (heebrea keele oskajad võivad vastavat reportaaži näha siit ja lugeda siit).
Kui ilmalike juutide jaoks on haridus endiselt oluline, siis religioossetes (eriti ortodokssetes ja ultra-ortodokssetes) juudi kogukondades torkab silma teistsugune areng. Kui keskaegsed juudi mõtlejad olid lisaks sageli ka mõne reaalteaduste valda kuuluva valdkonna esindajad (Rambam näiteks oli kuulus arst), siis täna on ilmalike ainete osakaal religioosses juudi hariduses oluliselt väiksem. Kuid kõnekam ja ehk ka murettekitavam on hoopis religioosse mõtlemise „seisak“. Alates ajast, mil kuninganna Salome Alexandra (Šlomtsion) kehtestas 2.–1. sajandil e.m.a Juudamaal kohustusliku hariduse, on juudid küll alati kirjaoskuse poolest maailma rahvaste seas esirinnas olnud, ent tänaseks on kerkinud küsimus, mida selle oskusega peale hakata.
Rabi Nathan Lopes Cardozo juhtis juba mõned aastad tagasi tähelepanu sellele, et religioosses judaismis on kadumas julgus mõelda suurelt (vt siit). Tema sõnul on kättesaadava informatsiooni hulk lõputu, ent samas ka passiivne – seda ei töödelda enam läbi, vaid üksnes taaskasutatakse. Hõlpsasti ligipääsetav info on kõrvale tõrjunud loova mõtlemise, samas kui möödanikus olid just juudi religiooni sees aset leidnud sütitavad ning revolutsioonilised vaidlused ja arutelud need, mis on muutnud juutide arusaamasid judaismist ja maailmast. Sellest mõttekäigust arusaamiseks piisab, kui lugeda mistahes peatükki Talmudist või juudi filosoofilisest kirjandusest (bT Eruvin 13b arutlevad rabid näiteks selle üle, kas Jumal üldse pidanuks inimese looma) – neist leiab hulgaliselt küsimusi ja arvamusi, kuid mitte tõsikindlust. Juudid teavad küll üha üksikasjalikumalt, mida peab tegema, kuid mõistavad üha vähem, miks. Mida enam nad teavad, seda vähem nad saavad aru ning otsiva, kriitiliselt arutleva judaismi asemel võtab üha enam kuju idee-järgne judaism.
Teiste sõnadega öeldes võib tõdeda, et üha enam on vajaka mõttejulgusest. Uute teooriate, hüpoteeside ja suurte ideede asemel on kiired vastused, mis mahuvad ühte säutsu ja loovad kindluse illusiooni. Kuid just see püüd kindluse järele on see, mis halvab püüdluse tähenduse poole. Just ebakindluses peitub Cardozo sõnul stiimul, mis paneb inimest oma vaimset võimekust ohjest vabastama. Ja see kehtib kõigi inimeste, mitte üksnes juutide kohta.
Selle üle aga, kuidas on lood juudi mõtlemise ja selle spetsiifikaga tänapäeval tegelikult ning milline on see olnud minevikus, on kõik huvilised oodatud edasi ja kaasa mõtlema juba sügissemestril algaval loengukursusel „Juudi mõttelugu kesakajast tänapäevani“.
Anu Põldsam on usuteaduskonna judaistika lektor.
23. juuli 2018